II Tõrva ekstreemjooks

II Tõrva ekstreemjooksu põhidistants tõi kokku üle saja maastikujooksu fänni. Ekstreemjooksule omaselt oli rada kõrvalthindajale mõnusalt keeruline, sest läbida tuli pikk mudaala, ületada nii kõikuva sillaga kui ka sillata jõelõike, pugeda rehvide vahelt läbi ehk siis piltlikult tuli läbi käia tulest, veest ja vasktorudest. Rajalt ei puudunud isegi jahutav lumelõik. Tõrvas oli tõesti juunikuus lumi maas (õnneks vaid ühel väikesel maalapil). Tegin ühe üllatava tähelepaneku finišisirge pilte kodus vaadates. Nimelt ei ole ma senini ühegi võistluse piltidel näinud nii emotsionaalseid lõpetajaid. Tavaliselt oleme mõne tuttava fotograafiga ikka kirunud puiseid eestlasi, kes lõpetavad liikumatute näolihastega, nina maas ja silmad pingsalt pulsikella numbreid otsimas. Ma ei tea, mis seal Tõrvas aga juhtus. Kas mingi müstiline Tõrva vaimsus, tipp võistlusekorraldajad, meeletult raske rada, mis isegi eestlase emotsioonid valla päästab, lihtsalt kaunis päikesepaisteline ilm pärast talvisevõitu kevadet või nende kõigi tingimuste koosmõju. Igal juhul oli tõeliselt meelelahutuslik võistlus, eriti lõpp. Nendele, kes ei tea, siis tippkorraldus on ekstreemjooksudel alati …