Rõuge vesipapi lugu (2)

Vesipapp liikus järjest lähemale ja mõne aja pärast julgesin ka mina kergemalt hingata, sest ei pidanud enam nii pingsalt oma positsiooni hoidma. Ma ei olnud ammu pidanud olema nii ebamugavas asendis. Vesipapp usaldas varjet ja mina sain tasakesi tema usaldust kompama hakata. Nihutasin ennast mugavamasse asendisse ja sain isegi objektiivi keerata. Liikusin varjega ettevaatlikult lumiselt maapinnalt kaldal asuvale jääle. Sentimeeter sentimeetri haaval lähemale oma objektile.

Foto 3. Vesipapp hoidis ennast kaldaäärsetesse sopistustesse

Lõpuks olin liikunud kohta, kus minu vastaskaldale jäi üks uhke jäälahvandus, mis nägi välja nagu oleks keegi suur ja raske läbi jää vajunud ning jäätükid korrapäraselt nagu lilleõied ümber sissekukkumise augu ritta seadnud. Olin väga keskendunud papi jälgimisele kui märkasin vaatlusava altnurgast, et jäälahvanduse küljest kukkus üks äärmine jääosa vette. Vaatasin kiirelt vaikse sulpsatuse suunas ja pärast mõneminutilist kontrollimist tundus, et jää oli tõenäoliselt kukkunud jõkke vaid oma raskusjõu all. Pöörasin silmad veel korraks jäälahvandusele kui korraga vaatas mulle jäätükkide vahelt otsa saarma peanupp. Ossaa! Süda jättis löögi vahele. Ma ei olnud kunagi nii lähedalt saarmast näinud. Kogu sündmuse ajakulg oli vaid sekundid ja kiirelt tõmbas saarmas oma pea tagasi. Järgnes vaikus. Mitte mingit märki, kas saarmas jäi sinna jäätükkide vahele või mitte. Küll aga oli vahepeal tegutsema hakanud papp. Ta liikus sama jäälahvanduse suunas ja mõne aja pärast lendas jäätükkidele, kus hetk tagasi oli välja vaadanud saarmas. Ma ei teadnud, kas vesipapp võib olla saarma toiduobjektiks, kuid adrenaliini lõi üles ainuüksi võimalus, et saarmas ja vesipapp ühel kaadril. Hoidsin hinge kinni ja ootasin, mis juhtuma hakkab … Papp toitus rahulikult. Vastne vastse järel toodi jõevoogudest eineks. Toitumisele järgnes põhjalik sulestiku kontroll. Mõnekümne minuti pärast oli selge, et nagu 95 % või isegi rohkem loodusfotograafiale kulunud ajast, ei saanud ka seekord mitte midagi erakordset mälukaardile…. Olin saanud looduselamuse võrra rikkamaks.

Foto 4. Pakane ja lumi olid jäälahvanduse paremas servas asunud kividele vatised jäämütsid kudunud.

Ajaloo täpsustuse huvides lihtsalt märgin, et tegemist ei olnud minu jaoks selle päeva võimsaima looduselamusega. Papi juurest ära minnes otsustasin maakodust läbi põigata ning seal nägin lumisel heinamaal paarisaja meetri kauguselt suurt ja võimast hunti. Selle loo üksikasjad jäävad aga lõkketule ääres jutustada. Päeva lõpus olin veendunud, et looduselamuste õnnefaktor on nüüd küll nii punasesse aetud, et ilmselt jätab see kogu järgnevatele kuudele oma pitseri. Tunded olid vastakad. Olin päeva jooksul kogenud kahte väga tugevat loodusemotsiooni ja jäänud ilma isegi dokumentaalkaadrist …