Rõuge vesipapi lugu (1)

Rõuge vesipapist ajendas mind kirjutama minu esimene loodusfoto ajakirjas National Geographic. Kõlab uhkelt? Ei ole ju neid eestlasi palju, kes saavad öelda, et nende pilt on saanud heakskiidu ligi 130 aastat tegutsenud ajakirja peakontorist. Tuleb kohe täpsustada, et minu looduspilt pole mitte ajakirja rahvusvahelises versioonis, vaid Eesti väljaandes. Terve maikuu väldanud “kooselu” Eestis haruldase pesitsejaga on saanud hobifotograafi skaalal uskumatu tunnustuse. Minu siiras tänukummardus National Geographic’u Eesti peatoimetajale Erkki Peetsalule, kes oli foto väljavalija ja avaldamise peaarhitekt.

**********************

Paljude lugudega on nii, et esimeste sammude tegemisel ei kujuta keegi ette, kuhu alustatud tee lõpuks välja võib viia. Nii on see ka selle 2017. aasta jaanuaris alanud loodusloo juures. Mäletan algusperioodist vaid peas keerlevat ammukuuldud lauset ühelt tunnustatud fotograafilt, et vesipappi tuleb pildistada seal, kus nad pesitsevad, näiteks Soomes. Tollal tundus öeldu nii iseenesestmõistetav, et ma isegi ei proovinud vesipapiga talvist sinasõprust teha. Selle aasta jaanuaris aga ignoreerisin ammust nõuannet. Tegemist oli puhtalt emotsionaalse sooviga saada esimene tutvus ja kogemus Eesti looduse ühe erilisema talvitujaga. Ettevalmistuseks olin vaadanud sadu erinevate fotograafide kaadreid ning lugenud internetis leiduvat kirjandust. Eesmärgiks oli saada natukegi aimu sellest, mida on juba tehtud ja teada. Entusiasm uuest fotoaastast 2017 (minu kolmas) oli kõrge ja huvitase laes.

Vesipappi on väga paljud eestlased, kas teadlikult või kogemata, näinud talvel. Põhilisteks kohtumispaikadeks on Keila-Joa park või Taevaskoda. Tegelikult on aga üle Eesti väga palju väiksemaid jõelõike, kus sellele valge kõhualusega linnule talvituda meeldib. Ka mina teadsin varasemast ühte kõrvalisemat kohta, kus olin pappi igal talvel näinud. Ühel kargel talvehommikul suundusingi sinna, et isandaga tutvust teha.

Kohe esimesel korral nägingi lindu. Vaatlesin teda kaugemalt, et välja selgitada, millist jõelõiku ta kasutab, millised on tema lemmikkohad ja kuhu oleks mõistlik varje üles seada. Sel päeval ma teda segama ei läinudki. Järgmise päeva varahommikune plaan oli järgmine: panen hommikupimeduses varje kahe jõeharu vahele moodustunud saarele ja jään ootama, mis juhtuma hakkab.

Foto 1. Minu esimene dokumentaaljäädvustus vesipapist

Jaanuari alguse külmad olid jõeäärest huvitava jääobjekti teinud, sest kaldad olid olenemata kiirest voolust tugevasti jäätunud. Hommikupimeduses teekonda alustedes teadsin, et liikumine on lume ja jää tõttu raskendatud. Kergemaks ei teinud olukorda ka järsud kaldanõlvad ja lepapadrik. Plaanisin astuda väljavaadatud kohas mööda jääd jõe keskele moodustunud saarele. Eelmisel päeval ülemineku kohta kontrollides tundus jää tugev, kuid kui olin pimedas saanud astuda paar sammu ja lõin igaks juhuks kannaga kõvasti vastu jääd, kukkus suurem osa kaldajääst valjuhäälse raginaga vette ja sõitis pärivoolu eemale. See oli paras ehmatus. Kirusin tuhat k…t ja pöörasin kalda poole tagasi. Muutsin kiirelt plaani, kõndisin kiiruga esimese sillani ja läksin teisele poole jõge, et leida tugevamat jääd, kust saarele pääseda. Leidsin juhuslikult palju kitsama ületuskoha. Enam ma nii julgelt jääle minna ei söandanud. Lõin palju kordi jalaga vastu jääd, enne kui julgesin kiirel sammul jõekoha ületada. Saatis mind selle ürituse juures sildi alt „Kuri koer“ läbi tulnud koer. Mõtlesin, et kas tõesti jätkuvad hommikused viperused koeraga kahekesi lindu oodates. Õnneks kaotas koer kiirelt huvi ja läks oma teed. Mina panin varje üles ja jäin lindu ootama. Möödus rahulikult tund ja teinegi, kui nägin silmanurgast esimest korda lähenevat papiisandat. Tundus, et varje on hea ja on loota huvitavat fotomaterjali …

Foto 2. Minu esimene lähikaader